Logiraamat

27.12. Vastused Atlandilt

Ahoi jälle kallid sõbrad, kes te meie mereseiklust jälginud olete. Nagu viimane kord lubatud sai, võtame teisel pool vett mõneks ajaks hoo maha, laeme akusid ja arutleme kogu seikluse laiemalt läbi. Tundub et ookeani sool on maha raputatud, saarele tiir peale tehtud ja külastatud ka naabersaari St. Vincent ja Martinique. ARC sotsialiseerimine on andunud meeldejäävaid tulemusi ja nüüdseks oleme põgenenud Rodney Bay viie ankruga auhinnatud sadamast metsikutesse lahesoppidesse. Võitlus „myfriend“idega ei ole seni väga hästi õnnestunud, kuid jõulud said peetud ikkagi verivorsti, piparkookide ja muude traditsiooniliste lisadega.
Oleme oma 8 meeskonna liikmega viimastel päevadel arutlenud, mismoodi kogu teekonda lahti mõtestada ja milliseid vastuseid me siis saime. Mõned meist on juba ka Eestis kodust voodit proovinud ja tuli välja, et ka sinna lõi swell sisse ja kõigutas terve öö. Meilt küsiti mitmel korral enne Las Palmases teele asumist, et mis me sealt merel otsime või mis vastuseid saada tahame. Asi nimelt selles, et selline pikem üksiolemine loodusega eraldatuses on väga isiklik kogemus. Seega ei saa täpsemalt defineerida ühtegi vastust, mida selline reis kellelegi annab, vaid pigem pakub ookeaniületus võimaluse võtta aeg maha, vaadata kogu pilti laiemalt ja korrastada oma mõtteid. See on võimalus olla üksi iseendaga, ookeani ja loodusega. Elu käib tuule, päikese, lainete ja kuu järgi. Mitte aktsiakursside, poliitika, tööülesannete ja nädalapäevade järgi. Õpid palju paremini hindama olulisi tahke erinevatest perspektiividest ja julged unistada lihtsatest asjadest, et mõista kui hea meil on tegelikult kodus.
Meil on olnud au kohtuda ookeaniga ja õnne näha Tema valdavat sõbralikumat külge. Kestvad ovatsioonid „Vanale“ selle eest. See merereis on alguse saanud mõne inimese väiksest unistusest ja kasvanud suuremaks seikluseks, milles me kõik elasime nädalate kaupa. Sellest seiklusest on muide veel võimalik kõigil osa saada, kuna Stella-Maris seilab purjetamise paradiisis kariibidel veel mitmeid kuid. Tagasi Tallinna Vanasadama jahtsadamas saame kõik vaprat  Stella-Marist tervitada juba pisut enne jaanipäeva.
Iga selline reis on pigem teekond, kui kohalejõudmine, kuigi tuleb tunnistada, et pilvede seest piiluv St. Lucia kontuur oli üks väga tähendusrikas vaatepilt, mida vaatasime ootusärevalt ja samas mõtlikult kohe tunde. Igal teekonnal on oma kaasteelised, mured, rõõmud ja sihtkoht, mille järel hakkavad reisiseltskonna silmis helkima uue reisi killud. Paljud meist kirjutasid Stella-Marise pardal nende nädalate jooksul ühe tähendusrikka lehekülje oma eluraamatusse, mis loodetavasti sillutab teed uutele ja võimsamatele seiklustele. Meie meeskonnatöö eksperimendile võib panna hindeks tubli viie, sest igaüks täitis meeskonnas oma olulist rolli ja kogu asi jättis väga mõnusa ja tasakaalus mulje, hoolimata meie kõikide erinevast taustast. Võimatu oleks sõnadesse panna igaühe isiklikke tundeid, järeldusi ja kogemust, mis selle reisi tulemusena mälupiltideks vormusid, kuid tundus et Rodney Bay sadamakaile astus 8 õige pisut teistsugust meest, kui Las Palmases laevale kirjutati. Kelle jaoks rohkem, kelle jaoks vähem, kuid me kõik saime õppetunde ja õnnetunde, mida saab ainult selliselt pikemalt merereisilt. Statistika huvilistele olgu kirja pandud ka Atlandi ületanud meeste täisnimed alustades kaptenist:  Virko Püss, Kaspar Eisel, Andres Teder, Ülo Kivistik, Indrek Rätsep, Daniil Harik, Martin Rauam ja Linnar Viik.  Paljud meeldejäävad hetked on talletatud ka meie blogisse, mis õitseb kindlasti edasi ka Stella-Marise edasisel teekonnal. Kuid eks need mälupildid ja situatsioonid, mis meie rutiinseid ookeanipäevi täitsid on olnud kõike seda väärt, et need oma mälestusteriiulis aukohale panna.
Ookeaniületuse meeskond lahkub laevalt uhkema ja tugevamana vastu uutele seiklustele ja väljakutsetele, mida elumeri meie randa toob. Aitäh kallid sõbrad, kes te toetasite meid läbi suure tühjuse kulgemisel ja soovime Teile julgust uuel 2013 aastal oma unistuste poole liikuda.
Lõpetaks kuldsete sõnadega, millised on laulu sisse pannud ümber imelise ilma purjetanud Jaan Tätte: „Meri vastuseid ei anna, sina ise vastust kannad. Kui sa oled meremees, siis vastused on sinu sees.“

13.12 - viimane öö ookeanil

 Öö oli nii selge, et 360 kraadi polnud horisondil mitte ühtegi pilve ja
tähti langeb iga mõne hetke järel - lihtsalt ei jaksa enam midagi soovida.
Kohale jõudmise ärevuse tõttu oli öösel tekil tavapärasest rohkem rahvast.
See pani ka aluse uuele seltskondlikule tähemängule, kus pakpoordi rahvas
võistles tüürpordi rahvaga langevate tähtede avastamisel. Kummagi võistkonna
päralt pool taevalaotust. Pika sabaga tähe eest jagati 2 punkti ja tavalise
langeva tähe eest sai meeskond 1 punkti. Esimene 10 minutine poolaeg lõppes
lõunataevast vaatleva pakpoordi meeskonna märkimisväärse võiduga 28:20.
Pooltevahetus, väike paus ja teine poolaeg. Ei tea kas silmad olid peale
pooltevahetust töntsiks jäänud, kuid viimane poolaeg päädis suhteliseks
kesise skoori ja viigiga 14:14. Otsustava, „kuldse tähe“ andis lõunataevas.

Viimane päev ookeanil. Hommikul ärgates ilmestas meie peatset kohalejõudmist
passide virn kaardilaual. Ootame põnevusega kuidas immigratsiooniametnikud
hakkavad kokku viima ilusaid passipilte meie habetunud nägudega. Praegusel
hetkel aga lahutab meid St Luciast veel 74 miili ja ilmaprognoos lubab
sisuliselt tuuletut ookeani veel mitut järjestikust päeva. Seetõttu tegime
öösel raske südamega pärast tundide pikkust purjede tühja plaksumist
kuulates otsuse käivitada mootor ja tõenäoliselt kasutame tema abi lõpuni
välja. Midagi pole teha, osadel meestel ootab varsti lennuk, enne aga
tahaksid nad saarega tutvuda ja ka uued tulijad ei peaks hotellis jahi
saabumist ootama. Ühesõnaga hetkel näitab kõige targem pardaarvuti, et
kohaliku aja järgi kell 21.30 (Eestis siis 03.30) läbime finišiliini ja
oleme ookeani ületanud. Ega rohkem siin palavuses ja tuulevaikuses roikuda
ei jaksakski. Päeval on nii kuum, et peab hõõguvat laevatekki jahutama ja
ennast veidi jahedama mereveega kastma. Eriliseks hitiks on külma veega
niisutatud mütsid. Selle teksti kirjutamise ajal tekkis järjekordne elevus
ja kalanduslüli tõmbas tekile ühe 2,2 kilose makrelli. Kena kingitus
Neptunilt meie viimaseks pidulikuks õhtusöögiks merel. Ah jaa, meie
meeskonna tervitused Liisi leivakotta! Nende must leib kuulutati igati
Atlandi kõlbulikuks ja üleeile raputati kotist veel viimast puru välja. Ja
loomulikult kodustele ja kõikidele, kes meile kaasa elasid ning hea sõnaga
toetasid. Saame ise veel jätkuvalt osa unistusena tunduvast seiklusest ja
loodetavasti suutsime osa sellest emotsioonist ka teieni edasi tuua.
Kuidagi veider tunne on kõikidel. Maa lähedus muudab meeskonna rahutuks,
korrastatakse isiklikke asju ja otsitakse kotist välja viisakamaid riideid
peale ujumispükste, ootusärevalt vaadatakse juba telefonilt levipulkasid ja
seiratakse silmapiiri. Milline nendest pilvetuttidest võiks küll tähendada
saare kohale kogunenud pilvi, ei oska veel hetkel öelda. Üks meie jaoks
suur ja põnev unistus ookeaniületusest hakkab teoks saama. Kindlasti ei
taotle me oma sõiduga mingeid erilisi auavaldusi ja tõenäoliselt ei ole ka
Eesti merendusajaloo seisukohalt tegemist teab mis säravad saavutusega, kuid
meie enda jaoks on see siiski oluline verstapost. Igaüks meeskonnast teab
ise, miks siia erilisele teekonnale üleüldse sai tuldud ja mida mere
tühjusest otsitud. Loodetavasti teeb paradiisisaar heaks kõik ebamugavused,
mida oleme eelneva 16 päeva jooksul tundnud ja annab aega ka sõidu paremaks
lahtimõtestamiseks. Merel on olnud piisavalt aega, et oma katalooge peas
korrastada ja maistele asjadele pisut kaugemalt vaadata, kuid eks kai peale
astumise tunne, esimene dušš ja külm õlu jahtklubi baaris annavad mõtetele
oma selge vormi. Ilmselt merelt enam meie blogi ei täiene, kuid proovime
siis lähipäevil sõnastada ka need mõtted ja tunded, mis ühe ookeaniületuse
võiksid kuidagi kokku võtta. Soovime kõigile vahvat nädalavahetust ja leidke
aega ka väikeste unistuste peale mõtlemiseks, nendel on vahel komme täide
minna. 

12.12. Kihutades finiši poole

Eilset suhteliselt sündmustevaest ööd ilmestas ootamatult üle kahe nädala tekkinud olukord, kus vahist vabaks saanud mehed ei kiirustanud enam kajutisse kahe lina vahele, vaid lauale tekkis soe rummipudel koos veel soojema cocaga. Jutuks võeti erinevaid eksistentsiaalseid teemasid, lahati maailmaelu, arutati ookeanide suuruse üle ning uue päeva koidikul mindi sõbralikult laiali.

Kaunistamaks tänast natuke uimasemat hommikut on ilmavana saatnud siia reisi kõige palavama päeva. Kajutis näitab termomeeter üle 30 kraadi, päikese käes aga vajab roolimees juba veega jahutust. Õnneks tänasest alates on meeskonnale antud voli magevee dušši mõnusid nautida. Oleme oma veekulu hoidnud mõistlikul tasemel ja paariks päevaks on duššitamiseks ette nähtud koguni ca 100L magevett. Ka muus osas on peakokk meie toiduvarud planeerinud väga hästi, ainult õllepurgid ei kipu vist kariibe enam nägema ja õllesõprade päevakogus on vähendatud kahelt purgilt ühele.

Küll aga võib rahul olla keskpäevasel vaiksel tunnil salongi kogunev poolsalajane küpsiseklubi. Paistab et neid Rimi pakikesi jagub reisi lõpuni välja. Küpsiseklubi on naljakas organisatsioon. Liikmeteks püsivad enam vähem samad näod, kes sel ajal kui päike seniidis kõige kõvemini kõrvetab, on vahist vabad ja pole veel läinud lõunast und tegema. Äraseletatud nägudega võetakse kapist võlupakike, lauale ilmub 5 liitrine Rõngu mustsõstramoos ja käed hakkavad vilkalt liikuma. Salajane on organisatsioon seetõttu, et seda ei reklaamita avalikult välja (vist küpsisepaki väiksuse tõttu) ja need kes teavad olla klubi liikmed, need ka suud moosiseks saavad. Sama vaikselt kui koguneti, minnakse uuesti laiali oma igapäevatoimetuste juurde ja justkui sisemise kella järgi kogunetakse uuesti järgmisel päeval samal ajal.

Värsketest viljadest on värsked veel vaid kurk, sibul ja laim. Need kõiguvad lae all võrgus söögilaua kohal ja hommikuse praemuna kõrvale on mõnus mugulast kasvama läinud rohelist peale lõigata. Kaks kirbatanud paprikat kõlbavad veel ehk natüürmordiks.

Täna öösel aga registreeriti selliseid numbreid Stella Marise pardal: GPS mõõtis maksimaalseks kiiruseks laineharjalt alla purjetades 15.2 kts ja vihmapilve all mõõtis tuulekell iilide tugevuseks 45 kts. Selliste kiiruste juures on hakanud St Lucia jõudsalt lähenema, praeguse sideseansi ajaks on sõita jäänud veel vaid 226 miili, kuid vähemalt ühe reportaaži avamerelt saame siiski veel teha. Kuulmiseni! 

11.12. Mees mastis

10.12. Ei midagi erilist

Kuna täna meil mida eriskummalist ja põnevat ei juhtunud, siis suures osas piirdume seekord tehnilise ja täiustatud rubriigiga „Kuuse Kalle erisoovid“: 

10. detsembril kl 11:00 asukoht 17° 37.6’ N 048° 39.7’ W; hetkel tegelik kurss 255° ehk mööda suurringi otse St Luciale; kuna ENE suunaline kerge 0.8 kts hoovus lükkab meid kursist natuke kõrvale, siis kompassi kurss on tegelikust mõned kraadid suurem; sõita on veel 744 nm; viimase ööpäeva läbisõit 168 nm; keskmine kiirus 7 kts; tuul NE-E 20-27 kts ilma mainimisväärsete puhanguteta; kuumava ja põletava päikesega ilm asendub aeg-ajalt pilves ja vihmase ilmaga; swell ehk laine valdavalt tuule suunaline kõrgusega 2.5 m kuni 4 m intervalliga 7 sek; baromeeter 1014 ning purjepindala kohta võib öelda, et viimasel ajal oleme sõitnud ainult täissuuruses 65 m2 groodiga, mis on laudaukseks tõmmatud. Selline purjestus võimaldab meil sõita täiesti taganttuules ja kannatab välja ka laines lengerdades 20° - 30° valel halsil sõitmist. Kui tuul vahepeal vaiksem oli, siis kasutasime liblikasse viidud poomiga genuat kuid siis plaksusid vaheldumisi nii groot kui genua sama valusalt nagu keegi oleks vaipa kloppinud. Samas tugeva tuulega kiiruses peaaegu vahet polnud, seega laeva „tervise“ huvides kasutame seda versiooni võimalikult vähe, sest ainult groodiga on pinge taglasele ühtlane ja ilma prõmmimisteta. Iseenesliku halsi vältimiseks on grootpoomi nokast viidud vööri preventer, mida läbi kahe ploki saab pingutada otse kokpitist. Sama vigur on meil ka vastas pardas teisel halsil sõitmiseks. Kuna laev kõigub tugevalt küljelt-küljele, siis oli liblika puhul ka genua poom jäigalt fikseeritud: poomi nokast kahe allatõmbega vööri- ja keskknaapi ning lisaks ühe ülestõmbega poomi keskelt. 

Kuna kõige suurem probleem ookeani ületusel on pidevast pardast-pardasse õõtsumisest ja hõõrdumisest tingitud kulumine, siis on meil seal kus võimalik, pandud metall-metalli vastu ühenduste vahele otsad, mis pehmendavad hõõrdumist ja mida saab vahetada ning liigutada. Samal eesmärgil üritame millegi vastu hõõrduvaid kohti otste reguleerimise ja vahesõlmedega üksteise suhtes liigutada ning samuti on kõik seeklid lahti logisemise vältimiseks traadiga stoperdatud. Lisaks viime iga päev läbi taglase ülevaatuse, et avastada probleemseid kohti võimalikult vara. Teine nõrk koht on roolisüsteem, mis vajab pidevat jälgimist ja hooldust. Kuna 99.9% ajast roolime ise, siis on uued hääled ja lõtkud kohe kiiresti avastatavad.

Muus osas kõik sama nagu ikka. Uudiseid oli esmaspäeval vähem ja oligi rohkem argine tööpäev. St. Lucia raamat on võluväel ilmunud kapist lauale ja aegajalt mõni seltsimees seda ka unistavalt juba lehitseb. Kalkuleerime juba täpsemalt oma ETA-d aga see jäägu hetkel selle laua taha, kuna ei tahaks saabumise kohta midagi lubada. Restoran Stella Maris töötab täistuuridel, vee ja toidu pärast muret pole. Vahe on ainult selles, et öiste vahtide jututeemad on kohati muutunud filosoofilisemaks ja tähti vaadates arutletakse juba eksistentsiaalsemate teemade üle. Meist igaüks on tänaseks ületuse jooksul teinud juba vähemalt 25 kolme tunnist vahti, seega eks see ka ehk mingi põhjus. Kuulmiseni. 

09.12. 2. advent Atlandil

Teine advent merel koos kerge pilvisusega ja 30 kraadise temperatuuriga.

Sellel korral kujunes aga meie tavapärane pühapäev hoopis eriliseks.

Tegeleme siin aktiivselt igasuguste tähtsündmuste väljamõtlemisega ja hetkel tundub, et tähistamist vajavaid sündmusi tuleb juba liiga palju. Kui juba pea kaks nädalat muutumatus keskkonnas elada, siis hakkab inimloomus tähele panema ka iga väiksemat muutust. Pühapäev, teine advent, 2000 miili läbitud, Kasparil ja Virkol 3 kuud merel jne. Kui kõik langeb ühele päevale paneb see kokka kõvasti pead murdma, sest kogu värske kraam on juba peenelt sinihallituseks muutunud ja lihakapis olev kana väidetavalt juba koputas, et keegi ukse lahti teeks. Aga see ebatavaline pühapäev muutus üsna kiirelt veel erilisemaks just hetkel, kui olime tegemas püha sideprotsessi satelliidiga.

Olgu siinkohal öeldud, et järgnevat lõiku palume eriti lugeda kõikidel meeskonnaliikmete sõpradel, kes on kunagi mõnega meist kalal käinud, või plaanivad seda millalgi teha. Kui järgnev jutt tundub, kui üks kalamehe hooplemine, siis andke meile meie väikesed rõõmud andeks. Igatahes venis kumm, mille otsas kogu kalapüügi atribuutika on kinnitatud ikka väga pikaks ja lahti läks jälle tavapärane elevil sagimine. Pooled kõõlusid reelingu äärel ja targutasid, pooled üritasid neid kinni hoida ja ka nina vahele pista. Ilma suuremalt rabistamata tõmbasime laeva kõrvale ühe suure eluka ja üritasime teda suurema piraadikonksuga tabada. Mõni kalamees oli kala nähes suhteliselt kindel, et monstrum pistab meid kõiki kohe nahka ja purjeka takkapihta. Olime aga kalaraamatut (S. Vitsur, „Atlandi kalu toiduks“, kirjastus „Valgus“, Tallinn, 1969) juba mitu päeva lugenud ja kuna seal ei olnud pikemat juttu kaladest, kes klaasplasti sööks, siis see andis julgust juurde. Viimane lõpp oli üllatavalt lihtne ja juba tervitasime uut sõpra lõpuste vahele tema esimese ja viimase rummilonksuga. Lahmakas. Kapten võrdles külalist kalaraamatu joonistega ja ühine otsus oli – vöödiline tuunikala (Katsuvonus pelamys). Kiire kaalumine ajas isegi meie kaalul pea sassi ja teisele ringile läinud näidik näitas 11.2kg. Meist vist keegi ei olnud nii suurt purakat varem otsa saanud ja pealegi on gastronoomilisest seisukohast tuun justkui jackpot. Pidupäev muutus just täiuslikuks ja meie meditsiiniline tiim asus patsienti kohe lahkama. Olgu siis dokumenteeritud ka surma põhjus, milleks sellel korral määrati alkoholiga (eriti rummiga) liialdamine ja ahnus. Järgnesid praetud tuunikala snäkid, tuunikala carpaccio ehk „Atlandi äkiline“ ja pidupäeva lõpetas õhtusöök tuunikala steakidega punase veini kastmes restoranis Stella Maris. Selle sündmuse tarbeks panime teist korda reisi jooksul rooli Toomase ja istusime kõik ümber laua. Süütasime lipuvärvides küünla ja kapten avas meie viimase (loe teise) kvaliteetse punase veini, valasime selle kamba peale 2-te plastiktopsi ja peale seda üritas igaüks mõnda potti kinni hoida, et kogu õhtusöök sülle ei langeks. Ülikvaliteetset tuunikala fileed on meil nüüd nii palju, et osa läks külma ja sööme ka veel tulevatel päevadel. Kirsiks tordil linastus õhtusel seansil meie messiruumis film „Saatuse iroonia, ehk hüva leili“.

Muus osas on tuul keeranud palju ühtlasemaks ja oleme juba 2 päev samal halsil ning sõidame ainult groodiga, mis on lauda ukseks keeratud. See tundub olema kõige stabiilsem kursi ja tuule nurga suhtes, teised kombinatsioonid hakkasid natuke liialt koormama ja hakkasid natuke liialt rapsima. Kuna hoog on normaalne, siis me ei muretse ja eks igaüks teeb salaja juba arvutusi, mis päeval jala maha saab. Tegelesime rutiinsete laevatöödega, hooldasime roolisüsteemi ja pesime pesu. Toas on juba inimlik olla, sooja on kõigest 28.5 kraadi ja niiskus on pisut järgi andnud. Baro natuke tõuseb ja tuule prognoos näitab üsna ühtlast seisu. Päkapikud veel ei käi, kuid head poisid oleme olnud küll ja sokid ripuvad kenasti reelingus. 

08.12. 999 meremiili finišini

Laupäev, vist. Nädalapäevad on suhteliselt sassis, sest kõik päevad on üsna ühetaolise rütmiga. „Päevad sarnased kui neegrid kõrbes…“ ütleb tuntud mereteemaline lauluviis. Päike tõuseb meil ikka tavaliselt selja tagant ja täna oli kohe selline teistmoodi ärevus, sest oli lootus minna jäänud miilide hulk saada ühe koha võrra väiksemaks, ehk alla 1000 nm. Kuna tuule nurk lasi eelnevatel öödel sõita pisut liiga põhja, siis tegime halsi ja surusime pisut lõunapoole, mis kahjuks mõjus ka kiirusele. Proovisime küll erinevaid purjede kombinatsioone, kuid kiirus jäi ikka alla keskmise. Kui juba tundus, et tänasest päevast midagi suuremat loota ei ole, hakkas meie landi otsa miski elukas, kes meid meeleheitlikult kursilt välja sikutas. 

Kuna olime eelmisest kolmest ilma jäänud, siis nüüd läks lahti tõeline sagimine ja hetkeks tundus, et pardal on 18 meest, mitte 8. Purjed maha, vajalikud püügiriistad välja ja kõik tekile puntrasse kokku targutama ja vette vahtima, koos pressitiimiga, kes kogu ärevat olukorda tulevaste põlvede tarbeks jäädvustas. Sellel korral aga vedas ja sikutasime laeva 72cm ja 1.5kg kaaluva ilusa kala. Pärast 1969 aasta ENSV kalaraamatu lappamist jõudsime konsensusele, et eluka tüübinimetus võiks olla skumbria ehk Atlandi makrell. Ilus ilma soomusteta ja toredate triipudega purakas. Kuna meil on pardal siiski kogenud erakorralise meditsiini personal, siis nähes elusat organismi tekil elu eest visklemas, sekkusid nad otsustavalt. Tervitasime teist küll rummiga aga ei aidanud muud, kui tuli kirurgiliselt sekkuda.  Kiire lahkamise tulemusena tuvastasid tohtrid surma põhjusena vitamiini puuduse ja stressi kohanemisel uue keskkonnaga.

Kui kõik olid jõudnud ennast koguda muutsime pisut ka purjestust ja mässasime tunnikese poomiga ning moodustasime Stella Marise vööri sellise vahva liblika tüüpi taganttuule purjestuse, et selle sarnast vist üheski õpikus näha pole olnud. Kuna kogu otsade rägastikust aru saamine nõudis vähemalt kahte kõrgharidust, siis ristisime lahenduse kassikangaks. Aga töötas hästi ja kiirus hakkas jälle kasvama. Õhtul sama asja öisteks vahtideks kokku kerimine lõppes aga ühe meeskonnaliikme jaoks kergemat sorti põletusvillidega sõrmedel, seega tundub, et teatud olukordades ainult lühikestest purjetamiskinnastest ei pruugi kasu olla, kui otsad läbi käe minema kiirustavad.

Samas pidulik „Alla tuhande miili“ õhtusöök, mida kroonis imemaitsev värske Atlandi makrell andis kõigile uue hingamise ja õhtusesse loojangusse purjetasime juba meeldivas taganttuules, mille püüdmiseks kasutasime vaid grooti. Enne loojangut külastas meid umbes poole tunni vältel veel üks vallatu delfiinide parv, kes mängis ümber laeva kulli. Pigem tundub aga, et meie oleme neil külas, sest viis kui hästi nad oma loomulikus keskkonnas liiguvad on igatahes muljetavaldav. Öö möödus seega juba palju parema käiguga, kuigi öiseid unistavaid vahimehi käis ehmatamas üks suuremat sorti vaalaline. Puristas pimeduses ja ujus laevaga mõnikümmend minutit kaasa, kuid ehk meie käitumine suurel ookeanil on muutunud juba nii loomulikuks, et suur vaal pidas seda rahuldavaks ja kadus pimedusse omi vaala asju ajama.

Laevaga kõik on õnneks jätkuvalt korras ja meeskonnavaim on heal järjel, seega jätkame oma seiklust päikeseloojangu suunal ning jääme tapvas niiskuses ja palavuses igatsema kodust lumerookimist ja stabiilset voodit. 

Uute uudisteni uuel nädalal.

07.12. tihe programm ookeanil

Reedene päev Atlandil algas täieliku tuulevaikusega, mis märkis kahe kõrgrõhkkonna vahel kiiluks oleva madalrõhkkonna keskpunkti jõudmist. Kuna kätte oli saabunud hommikune akude laadimise aeg, siis otsustasime mõttetu lainetes kõlkumise asendada mootorpurjetamisega, kuid paistis, et Vana meie plaanidega nõus polnud. Seega esimese hooga katelt käivitada ei õnnestunud. 

Remondimeeskonna uurimisel selgus, et viga on suhteliselt lihtne: nimelt käivitusakust olid jäädavalt lahkunud tööd tegevad elektronid. Proovisime käivitada tarbeakude pealt, kuid need olid ööga nii tühjaks kurnatud, et proovimiseks see jäigi. Viimaks saime mootori tööle vöörivindi akuga. 

Töölepingu ühepoolselt üles öelnud käivitusaku plaanime St Lucias laevast maha kirjutada ning kuni uue ametivenna hankimiseni, ülendasime ühe tarbeakudest käivitusaku seisusesse.

Olles tunnikese diiselpurjega sõitnud, keeras Vana tuulekraanid lahti ja uued tuuled tabasid meid juba hoopis teiselt halsilt. Sättisime lapid üles ja tegime mõnusad 5 sõlme kiirust. Selle peale aktiveerus kohe meie kalanduslüli ja ei tulnudki kaua oodata, kui juba oli üks purakas otsas. See vintske vennike viskles mis hirmus ja ujus meile vahepeal lausa külg ees järgi, endal lant suunurgas tolknemas. Kui 150 meetrisest tamiilist oli sisse kerida jäänud veel viimased 10 meetrit, tegi meie „peaaegu-juba-käes“ saak ühelt laineharjalt meie kalastajatele juba tuttava kadumistriki. 

Kustutasime panni alt tule, korjasime kokku valmis pandud fileerimisnoad, keerasime korgi kinni kala surmamise rummilt ja tegime otsuse, et järgmine kord väsitame kaua oodatud külalist rohkem ning sissetõmbamise ajaks võtame purjed maha. Lohutuseks ja kättemaksuks kaladele sõime ära kolm päeva tagasi kuivama riputatud ja sisse soolatud lendkala ning kuna kvoorum tunnistas selle igati maitsvaks ja söögikõlbulikuks, siis otsustasime selle projektiga ka tulevikus jätkata.

Järgmiseks võtsime nõuks meie ilusat päikesekollast gennakeri proovida, kuid ka sellest projektist saime peale tunnist tihedat askeldamist ainult naha märjaks, sest selle tuule ja kursiga me teda korralikult vedama ei saanudki.

Kuna kiirus oli endiselt niruvõitu ja päike keevitas mis jaksas, siis leidsime, et see on nüüd kõige õigem hetk teha üks ujumispeatus keset Atlandit. Sama korraga sai üle kontrollitud ka laeva põhja olukord, mille hindasime rahuldavaks. Tagant järele võib öelda, et võrreldes eelnevatega õnnestus ujumisprojekt 100 protsendiliselt.

Vaatamata tihedale programmile jõudsime me veel tegeleda selliste projektidega nagu riiete pesu, kümblemine merešampooniga, niiskete madratsite ja tekkide kuivatamine, prügisorteerimine, pilsikuivatus, söögivalmistamine ja videoõhtu.

Meie tark pardaarvuti näitab saabumisajaks St. Luciale 15 detsembrit. Seega ei ole me ARCi ajaloos just kõige kiirem jaht (rekord 11 päeva), aga ka mitte kõige aeglasem (33 päeva). Meie erinevad katsed taganttuule ja lainega purjed „liblikas“ sõita on lõppenud koka mahlaka sõimuga, sest potid-pannid asuvad kohe kõik uljalt oma elu elama.

Hetkel oleme tuulevaikuse tsoonist välja jõudnud ja Stella seilab kottpimedas öös 7 sõlmese kiirusega juba homse päeva poole. Uute kirjutamisteni! 

06.12. pool teekonnast läbitud

Täna sai siis pool teekonnast läbitud ja peab kiitma ARC korraldajaid, kes selleks puhuks olid verstapostiks keset ookeani paigaldanud suure purskkaevuga kivimüraka, kuhu me peaaegu otse kümnesse pidime põrutama. 

Muidugi, mingit kivi polnud ja veel vähem purskkaevu. Tegu oli hoopis ühe lainete vahele magama jäänud vaalapoisiga, keda esimesed hommikused päikesekiired veel äratanud polnud. Tänu vahis olnud roolimehe kiirele tegutsemisele jäi suurem õnnetus ära ja vaalake sai oma kalaunenäod tervete ribidega rahus lõpuni vaadata.

Alates eile õhtust oleme purjetanud meile lubatud passaatide asemel hoopis Atlandi ületuse jaoks väga tavatus ja teravas tihttuules. Kuid Stella Marisele see sobib ja see paistab välja ka ARCi igapäevasest statistikast, kus jagame kuue jahiga 226 jahi hulgast viimase ööpäeva kasuliku kiiruse (VMG24) tabelis 7.2 sõlmega 17-ndat kohta.

Nagu ikka lõpetab meil iga tähistamist vajava sündmuse purgisupist vähe pidulikum roog. Poole teekonna piduõhtusööki vaaritas meie kokk neli tundi ja see koosnes kanarisotost ning ahjus küpsetatud koogist. Kuna eile juhtus meil küljelt-küljele õõtsuvas paadis vahejuhtum supiga, siis tegi kokk sellest omad järeldused ja tänane Atlandi kõlbulik risoto kleepus kaussi isegi siis, kui kauss oli tagurpidi keeratud. Õhtu lõpetuseks vaadati veel muusikavideoid, mille hitiks kujunesid krokodill Gena ja Potsataja multikast tuttavaid lood aga seekord jaapani keeles ning film „Viimne reliikvia“, mis õnneks linastus siiski puhtas eesti keeles.

Kajutis liikumine on aga muutunud tõeliseks uisutamiseks kus kätest-jalgadest kipub puudu jääma. Nimelt oleme jõudnud madalrõhkkonna alasse, õhutemperatuur on 29 kraadi, aga õhuniiskus 99%. Parimagi tahtmise korral ei õnnestu põrandat kuivatada, rääkimata vooditest kus madratsid sõna otseses mõttes lirtsuvad kõrva all.

St. Luciani aga veel 1203 miili. 

04.12.12: nädal Atlandil täis!

Esimene nädal Atlandil on nüüd täis. Me ise just arutasime hommikul, mis nädalapäev täna võiks olla, kuid siis vaatasime tõsisemalt numbreid ja nüüd saame statistika huvilistele pakkuda järgmiseid andmeid: läbitud distants 1108 nm, keskmine ööpäevane läbisõit 160 nm, keskmine kiirus 6.6 kts ja maksimaalne kiirus 12.4 kts. Eile öösel kurtis Daniil, et sai vahis millegi libeda ja külmaga vopsu vastu pead ning oletas, et see pidi lendkala olema. 

Kuna lambi valguses süüdlast ei leitud, siis oli plaanis pressiteates kasutada väljendit „kinnitamata andmetel“. Hommikul aga avastati roolimehe lähedusest knaabist lendkala esmapilgul elutu keha, mistõttu peab Daniili juttu uskuma jääma. Tiibadega amfiib eluka surma põhjuseks lahkamise sooritanud tohtrihärrade Indreku ja Ülo ühisel kinnitusel sai logiraamatusse märgitud „surm lahkamise läbi ja sellest tingitud organite puudujääk“. Oli kuidas oli, aga igatahes sisse soolatud ja sprayhoodi alla kuivama riputatud üllatavalt lihaselisest lendkalast sai Stella-Marise instrumentaariumist seni veel puudunud krenomeeter, mis kõikudes näitab laeva kreeni nurka. 

Kuuse Kalle soovidele vastu tulles nüüd veel kõige olulisemad andmed: 04.12 kl 11:00 asukoht 21° 44,4’ N 032° 09,6’ W, viimase ööpäeva läbisõit 169 nm, tuul ENE-ESE 18-25 kts (puhangute ajal 35 kts koos vihmaga), swell ehk laine valdavalt tuule suunaline kõrgusega 3 kuni 4 m 9 sek intervalliga (üksikud isendid ka suuremad), baromeeter 1022 ja purjepindala kohta võib öelda, et päeval on täissuuruses või osaliselt rehvitud genua ning teises rehvis groot, öösel aga veel rohkem rehvitud genua ja kolmandas või teises rehvis groot. Seega hoiame pigem purjepinda väiksemana, et erinevad pinged laevale lihtsamalt mõjuks. Seni on õnneks kõik igapäevased laeva ülevaatused lõppenud rahuldavalt, vaid pisikeste märkustega, seega loodame kõik Stella-Marise jätkuvalt heale tööle.

Igapäevasesse rutiini tõi elevust üksik udune puri, mida eile õhtul silmapiiril märkasime. See oli üle mitme päeva esimene märk tsivilisatsioonist. Pärast mõne tunnist kõlkumist kadus aga seegi tuli tühjusesse ning maad võttis kottpime öö.  Päev oli muidu päris päikseline ja ka kajuti temperatuur on roninud 29 kraadi lähedale. Siiras soov pisut tuba tuulutada on seni lõppenud päris mitme „lainega elutoas“,  millest üks ehmatas ka käesolevat arvutit. Kalapüüki on seni saatnud ainult suur õhin, ootusärevus ja erinevad „kindlad“ teooriad, kuidas suurt kala saab.